USA BLOG #1 I went mountain biking and ran over a turtle...

ALUSTUSEKS

 Mina olen Hans Albert Allik ja oma blogi alustan ma endakohaselt nädal aega pärast USAsse jõudmist. Algselt ei plaaninud seda kohustust endale võtta, kuid täna hommikul (30.08.2017), oma hommikuhelbeid süües lugesin Andrease blogi, kes hetkel on Uruguais vahetusõpilasena. Mida rohkem ma lugesin, seda enam tekkis minus endas motivatsiooni siia tulla ja ka midagi kirja panna. Selle nädala ajaga on aga nii palju põnevat juhtunud, et peaksin igast päevast eraldi kirjutama. Kahjuks pole mul selliste asjadega mitte mingisugust varasemast kogemust, kuid ma tõesti proovin ja annan endast parima. Eks näis kui hästi või halvasti (tõenäoliselt) see mul välja tuleb. ;)

LENNUPÄEV 23.08.2017

Lennuk väljus kell 6:15 ning lennjaamas pidin olema juba kaks tundi varem, seega une võis see õhtu ära unustada. Pärast kõikidega hüvastijätmist tekkis mul turvaväravates huvitav tunne. Tundsin ennast üksi terve maailma vastu... AWESOME! Pärast 21h lendamist, uusi lahedaid YFUkaid, väsinud olemist ja lõpmatut ootamist jõudsin viimaks Baltimore'i (kell 3:00 öösel). Oma kohvrit oodates üllatasid mind mu kaks host isa: Gary ja Scott. Neil oli suur hullult lahe silt mille pildi leiate, kui kerite blogi lõppu. Lennjaamast sõitsime koju, läksin oma tuppa ja jäin silmapilgselt sügavasse unne.

ESIMESED PÄEVAD

Ärkasin üles ja avastasin, et mu toakaaslane, Vadim (ta on Šveitsist ja ta pole venelane), on juba ärganud. Päev oli väga unine ja väsitav, kuid me võtsime sellest mis võtta oli. Me sõitsime ratastega mööda linna ringi, saime üksteisega lähedasemaks ja õhtul läksime vaatama Cirque du Soleil, mis oli uskumatult lahe.

Järgmine päev viis Gary meid mägirattaga sõitma. Kui te olite nagu mina ja mõtlete, et ahh mis see rattaga sõit nii raske olla saab, siis te eksite rängalt. Poole mäe peal ma tõsiselt kaalusin ratta pealt maha tulemist ja pisut aega maas lamada, kuna jalad ei kuuletunud enam minu kehale. Kui teile jäi aga mulje, et mulle see ei meeldinud siis te eksite, kuna see oli üks kõige lahedamaid kogemusi üldse! Ainuke halb mälestus, mis sellelt retkelt kas tuli oli see, et ma sõitsin kogemata kilpkonnale otsa. (ta jäi terveks ja elab oma elu mõnusalt edasi)

DELAWERE

Päev number kolm ja meid ootas ees road trip Delawere'i, kus me ööbisime Gary ja Scotti sõbrade Justini ja Michael'i (me kõik ütlesime talle Mike) juures. Kõigepealt läksime linna peale, kus me sõime võileibu ühes kohvikus. Tavaliselt on sul võileival selline kerge üks viil liha ja juustu võib-olla tomat, kurk ja ongi kõik. USAs asjad niimoodi ei käi. Tellisin turkey sandwich'i ja pärast sellega ühele poole saamist ei tahtnud enam terve päev midagi süüa. Ma siiani arvan, et selle võileiva vahel oli vähemalt 3 suurt kalkunit. Seejärel suundusime randa (Atlandi ookeani ääres), kus lained olid 2-3 meetrised. Õhtul käisime Vadimiga mööda tänavaid otsides kohta, kus saaksime vaadata Connor McGregor ja Mayweather'i poksimatši, kuid kahjuks otsingud ei olnud tulemuslikud.

Järgmisel päeval tõusime üles enne kella 6, et vaadata päikesetõusu (pilte saab näha minu instagramis @secret_life_of_saan). Ülejäänud päeva sõitsime ratastega Delawere'is linna peal ringi ja käisime uuesti rannas. Tagasi Baltimore'i hakkasime sõitma järgmise päeva varahommikul.

TAGASI BALTIMORE'IS

 Jõudsime tagasi esmaspäeva hommikul, et Gary ja Scott saaksid tööle minna. Meil oli Vadimiga terve päeva vaba aega, seega sõitsime ratastega mööda linna ringi, käisime esimest korda Chick-fil-A's, vaatasime filmi ja lihtsalt nautisime mõnusat olemist. Õhtul sain Garylt sõnumi, et mul on homme esimene jalkatrenn...

FIRST SOCCER PRACTISE

Terve päev sadas korralikult vihma. Vadim otsustas ka proovida trenni tulla ja nii me kahekesi läksime. Kõigepealt saime tuttavaks treeneriga, kes on ülimalt lahe ja chill. Saime teada, et tiimis on vaid mõned ameeriklased ja väga palju mängijaid teistest riikidest: Senegal, Eritrea, Congo, Vietnam, Nepal, Pakistan, Mexico, Guatemala, El Salvador, Honduras jne. Trenn oli üsna huvitav. Algul saime kooli juures kõik kokku ja sörkisime staadionile, mis oli umbes 1 miili kaugusel. Seejärel tegime 5 minutit soojendusharjutusi ning ülejäänud poolteist tundi mängisime. Tiim pole isegi nii halb kui ma arvasin, kuid kindlasti mitte samal tasemel, mis Eestis. Kõige lahedam osa treenigu juures oli lõbus ja hubane seltskond. Saime tuttavaks paljude tiimikaaslastega ja kõik olid väga sõbralikud ja naljakad. (Lucky if you're reading this don't worry everyone has off days :D).

 TÄNA

Hetkel on kell 11:39 ning kell 12:00 peame olema koolis, et valida endale sobiv tunniplaan. Eks järgmises blogis saate teada, mis ained ma endale valisin, aga seniks soovin kõigile õpilastele ilusat kooliaasta algust ning jõudu ja jaksu, et sellega ikka kuidagiviisi toime tulla.

Gary (vasakul), Scott (paremal) ja põhivend keskel

Pilt minu kodulinnast, Baltimore MD

Vadim ja 2 lõvi

Delawere'i päikesetõus